Jõuluprogramm põllumajandusmuuseumis

Ühel jõulukuu päeval läksime klassiga Ülenurmele Eesti Põllumajandusmuuseumi. Seal ootas meid jõuluprogramm „Toriseja Ei jõuluuni“.

Üks päkapikk , kes iga asja peale muudkui torises ja virises ning ei ütles, oli nõiutud magama. Meie ülesandeks oli muusemi külastades olla rõõmus ja lahke, siis ehk näeb päkapikk ilusaid unenägusid ja ärkab rõõmsa ja lahkena.

Alustuseks läksime lauta, kus seesama päkapikk saanil oma und magaski. Laudas olid jänesed, ponid, kitsed, lambad ja suur must lehm. Laste lemmikuks oligi lehm, kes kõiki oma pika keelega limpsata tahtis ning hüvastijätuks valju ammuu kõlama pani. Tasuks sai lehm maiustada leivaga, just nii nagu taludes ikka kombeks jõuluõhtul.

Seejärel suundusime leivataresse. Saime teada, mis või kes on jõuluorikas ning nägime ühte jõuluorika ehk sea kujulise leiva tegemist. Õppisime, miks jõuluorikat tehti, kuidas see õnne toob ja kus seda hoiti. Seejärel said lapsed näha, kuidas valmistatakse kodudes verivorsti. Missuguseid aineid sinna sisse pannakse ja millest üldse valmib  see maitsev ja traditsiooniline jõulutoit. Seejärel saime ise käed külge lüüa ning vormida endale maitsvad jõuluküpsised. Samal ajal kuulates, miks vanasti taludes jõulude ajal siga tapeti ning kuidas kogu siga söögiks tarvitati. Seakõrnetest me seekord küpsiseid ei teinud, kuid proovisime teha midagi sarnast. Küpsised läksid ahju, meie liikusime edasi.

Nüüd oodati meid mõnusas meisterdamistoas. Lahke peremehe ja perenaise õpetuse järgi sai iga laps meisterdada paberist, kuldsest ja hõbedasest niidist, värvilisest villast ja lõngast kuusepuu. Igaühel tuli omamoodi ja kaunis jõuluehe.

Siis jätkus meie seiklus sepa juures. Põllumajandusmuuseumi sepp Mart Salumaa tutvustas meile sepa tööd ja tööriistu. Rääkis õnnest ning ütles, et kõige suurem õnn on tarkus ja see kui õnnetust ei ole. Siis sai õpetaja klassile tulevikku ennustada tina valades. Küünlavarjult uurides nägime, et uus aasta toob meie klassile midagi jänese, teo ja hobuse sarnast. Ehk siis oleme kiired ja töökad, saatjaks ikka meie vapiloom tigu.

Nüüd oli aeg minna jõuluvana juurde ning anda aru, mida oleme näinud, teinud ja õppinud. Äkitselt hakkas aga keegi koputama ja kohale ilmus just seesama päkapikk, kes enne torisedes unne oli jäänud. Päkapikk rääkis kui imelist und ta oli näinud lastest, kes rõõmsalt uurisid loomi, küpsetasid, meisterdasid ja tegutsesid. Nüüd oli päkapikk ka rõõmus ja hakkas lastega tantsu lööma, jagas koos jõuluvanaga kingipakke ja lahendas koos jõuluvanaga laste antud nuputamisülesandeid.

Päeva lõpetuseks läksime kohvikusse ning sõime ära enda valmistatud jõuluküpsised. Jõime juurde teed ning saime maitsta jõulukapsast.

Oli väga tore ja õpetlik jõuluprogramm. Minule õpetajana oli see, kui käik lapsepõlve, vanaema juurde. Sest just niisuguseid tegevusi olen mina teinud koos oma vanaemaga – loomadele jõuluõhtul leiba viinud, näinud verivorsti tegu ja meeles on veel kõrnepätside magus-soolane maik. Mul on hea meel, et klassi lapsed seda kõike näha ja kogeda said. Eesti Põllumajandusmuuseum Ülenurmel on mõnus koht, kuhu lapsed saavad ka peredega minna õppima ja uurima meie maaelu ajalugu.