Seejärel kontrolliti arvude tundmist ja iga laps sai loosiga tõmmata ühe arvukaardi. Nüüd tuli metsast leida nii mitu sarnast eset, mis arv oli arvukaardil. Elus loodust murda ei tohtinud. See ülesanne vajas nutikust. Kuidas leida metsa alt 90 sarnast asja? Asuti hoolega 60 käbi ja 80 oksa kokku korjama ja Vapramäe mäkke ülesse tassima. Nutikad leidsid kiirelt männi- või kuuseokkaid, käbisoomuseid, kuivanud lehti. Isegi seitsme oksa kümneks tükiks murdmine oli lõpuks lihtne lahendus, kuidas saada 70 asja.
Uus ja veel õppimata teema oli kaalumine. Siin oli vaja meeskonnatöö oskust. Mõlemal rühmal oli 500g kott liiva ja tühi kott, mis tuli metsast leitud asjadega täita nii, et kotid oleks võrdse kaaluga. Kaalu meil metsas polnud. Nii tuli hakkama saada oma käte ja võrdlemisoskusega. Oli lapsi, kes asusid kohe kotti täitma ning ka neid, kes olid pahurad, et nemad ei saa kotti kanda. Kuigi reeglitest anti alguses juba teada, et tegu on meeskondliku ülesandega ja kõik kaaluvad ja võrdlevad. Mõlema meeskonna kotid said pisut raskemad kui 500g. Seda saime proovida puuoksast tehtud kaaluga, sest kaal kaldus liivakoti poole.
Lisaks kaalumisele proovisime ka mõõtmist nii nööri abil kui mõõdulindiga. Metsast oli tarvis leida täpselt 1m pikkune asi, mida sai mõõta nööriga.Meeskondlikult valmistati pikad käbiussid, mille mõõtmiseks läks vaja mõõdulindi abi. Siin oli vaja taas nutikust. Kuidas mõõta 3-meetrise mõõdulindiga ussi, mis on pikem kui 3 meetrit? Vähesed teadsid. Aga usun, et nüüd oskavad kõik.
Lõpetuseks tehti nööridest geomeetrilisi kujundeid ja mängiti jooksumänge.
Kaks tundi möödusid õppides ja tegutsedes kiirelt. Rõõmus retkejuht kiitis kõiki ja ning andis igale lapsele tunnistus-töölehe ja postkaardi ning magusa ampsu.
Maikuus läheme taas koos Vapramäe-Vellavere-Vitipalu retkejuhiga matkama. Seekord vee-elustikku uurima.
